01. duben 2005
Helnweini looming kutsub esile üllatava äratundmise, näidates vaatajale seda, mida ta teab, aga ei tea, et teab
Koluvere eripära võlus Rulkovit sedavõrd, et ta ei saanud lahti mõttest teha seal film. Autor tunnistab, et „Hirmu” stilistilise ja visuaalse külje välja töötamisel on teda mõjutanud austria kunstnik Gottfried Helnwein. Seosed Rulkovi filmi ja Helnweini loomingu vahel ilmnevad vahest kõige selgemalt kunstniku ühe võimsaima sarja „Laps” puhul, mida ta on pidevalt täiendanud kolmekümne viie aasta jooksul ning mis koosneb 29 maalist, 13 joonistusest/akvarellist ning hulgast fotodest. Selles sarjas kujutatakse kinniseotud silmadega, füüsiliste ja psüühiliste marrastustega lapsi.
William S. Burroughs on öelnud: „Helnweini looming kutsub esile üllatava äratundmise, näidates vaatajale seda, mida ta teab, aga ei tea, et teab.“
Mõnevõrra üllatuslik, et kunstikriitikud on viidanud Gottfried Helnweini a Alfred Hitchcocki loomingu sarnasusele. On tõsi, et mõlemad tegelevad müsteeriumi ja ähvardava vägivalla illusiooni loomisega; rohkem kui täpse kirjelduse andmine huvitab neid vaataja kujutlusvõime stimuleerimine. Samu eesmärke, kuigi tänapäeva teostuses, seab enesele ka nüüdisaja kultusreþis sööriks kujunenud David Lynch. Tema filmidest tuttavad võtted — telefonooobne kaamera pealesõit kutsuvale telefonile ja sellest kostvad õõvastavad hääled, optofoobselt mööda libisevad teetähised, twinpeaksilikud tegelased, kes veiklevad siin- ja sealpoolsuse vahel, — on leidnud tee ka Rulkovi hirmufilmi.
...